Viimased ponnistused

Viimane kodune töö asub siin.

Uskumatu, et aeg on niikaugel… tuleb hakata tasapisi otsi kokku tõmbama. Nüüd tagasi vaadates on olnud see aeg minu jaoks seotud mitmete märksõnadega: pea ees tundmatusse vette hüppamine, kiirus, mis võtab jalust nõrgaks, uus info ja teadmine, mis tekitab uppumistunde, ajaplaneerimisoskus, krooniline ajapuudus, rumala inimese tunne … jne, seda rida võiks jätkata lõputult… kõige selle virr-varri keskel Hansuke ja Greteke

(Loodan siiralt, et Terje ei pahanda selle armsa hüüdnime peale).

Kui nüüd otsast peale alata, siis üsna algul tuli meil luua oma blogi, seejärel koostada õpilepingud. Esimest korda sellist lepingut tehes ei saanud ma päris hästi aru selle mõttest, hiljem mõistsin, et see on kirjalik kokkulepe minu endaga, ehk siis eesmärkide seadmine, et ikka ise ka teaks, mida õpid ja miks sa seda teed. Algul oli päris võõras oma mõtteid blogi kaudu maailmaga jagada, see oli harjumatu ja tekitas vastuhakkamistahtmist. Nüüd, no tegelikult ikka juba veidi varem, on selline õppimisviis täitsa tore. Vahva on lugeda kaaslaste arvamusi ja saada ka ise pisut teise inimese tarkusest osa- kaua sa ikka iseenese tarkusega läbi ajad. Muidugi ei saa jätta mainimata, kui HIRMUS oli lugeda kommentaare, eriti, kui need sisaldasid mingit mürgist või siis pisut leebemat märkust. Eks see oli ka tundeküsimus ja ilmselt enesega läbi rääkimata, sest kõike ei pea ju nii kangesti hinge ka võtma. Igatahes oli enesetunnet riivavaid märkusi stiilis- kuidas mõned inimesed panustavad ühisõppimisse nii vähe ja saavad ka arvestuse kätte… Tundsin kohe end puudutatuna- ei ole ma just kõige teravam pliiats selles karbis, aga võin kätt südamele pannes öelda, et minu areng on olnud tohutu, ei olnud mul eelnevat teadmistepagasit, mida teistega jagada, see ei tähendanud aga, et tegin vähem tööd. Minu töö ei paistnud lihtsalt silma, kuna oli nii algeline. Õnneks kadusid meie teravused kommentaaridest suhteliselt kiiresti, ilmselt oli “sarved” maha joostud. Arutlesime selle kursuse raames veel õpikeskkondade ja õpivõrgustike üle, saime teadmisi ennastjuhtivast õppimisest, täiendasime või analüüsisime oma e-portfooliot. See on teema, mida oleks tahtnud pikemalt kuulda ja näha. Võib-olla on see minu probleem, aga see teema võiks olla ka kontaktpäeval arutamiseks (kasvõi see, et mida sinna panna, kus teha jne). Minu jaoks oli see kursus väga hariv, vaatan päris mitmetele asjadele hoopis laiemalt, mitte ainult oma väikese mätta otsast, vajan veel aega, et kõige pakutuga rahulikult tutvust teha. Loodan, et materjalid jäävad avatuks ka pärast antud kursuse lõppu.

Veel oli meil arutluse all sotsiaalne meedia, personaalne õpikeskkond, avatud õpikeskkond. Kõigest sellest sai hea ülevaate nii artiklitest, kui ka refleksioonidest. Eriti vahva oli grupitöö ülesanne. Sellega seoses sain mina jälle targemaks ja omandasin uue oskuse- skype-mise. Meie rühma vestlusõhtud on ka pärast rühmatöö sooritamist oodatud ja toovad vaheldust igapäevaellu.
Kokkuvõttes tahan tänada teid, Hans ja Terje, et te igal nädalal meile tagasisidet andsite (see toetas ja tekitas tunde, et meie õppimine ei ole lihtsalt “linnukese” pärast siia ellu kutsutud), tahan tänada oma rühmakaaslasi, kelle tarkadest mõtetest sai osa oma mõtetesse üle võetud ja kelle toetuseta oleks seda kursust ja magistriõpet üldse päris raske läbida. Terve meie HT11m on põnev ja ühtehoidev seltskond, ma olen rõõmus, et saan õppida koos teiega. AITÄH!